 |
| Konkursi võitja Alen Veziko esikoha üle rõõmustamas. Võidu toonud laul pidi minema raadiosse, kuid Veziko hoidis seda tükk aega salajas, et see kõlaks esimest korda just valentinipäeva laulukonkursil |
Valentinipäeva laulukonkursi võitja kirjutas parimaks osutunud laulu oma magavat naist jälgides.
Valentinipäeva laulukonkursi lõppkontserdile Nokia kontserdisaalis jagus publikut nii saali kui ka rõdudele. Pealtvaatajate seas võttis istet žürii – kõik puha tuntud muusikategelased. Särav prožektorivalgus tabas hetkeks dirigent Arne Saluveeri, helilooja Olav Ehala, eurolaulude lavale toomisega kuulsust kogunud Juhan Paadami, laulja Ithaka Maria Rahula ja podutsent Peeter Rebase. Lavale olid tausta laulma kutsutud selle ala nõutumad inimesed ehk Dagmar Oja ja Kaire Vilgats. Ürituse korraldaja, Lindakivi kultuurikeskuse direktrissi Katrin Siska kinnitusel ta prominente kohaletulekuks manguma ei pidanud. «Muusikainimesed on hingega oma eriala juures ja tulevad meeleldi sellistele projektidele appi,» ütles Siska. «Kõik on alati väga huvitatud, kui suurtes muusikaasjades osaleda saavad.»
Reeglite järgi pidid laulud rääkima armastusest ja olema eestikeelsed. «Ilmselt olete minuga nõus, et head eestikeelset laulu pole kunagi liiga palju,» lausus publikule linnapea Edgar Savisaar.
Ehtsad pulmad võistluslaval
Kümne finalisti seas oli nii tuntud kui ka seni tundmatuid nimesid. Elevust tekitas nooruke Kaia Köörna, kes ilmus lavale pruut-kleidis. Neiu esitas ise oma laulu «Peidan puudrisse pisaraid», mis rääkis tema eelnevast kurvast, kuid siiski õpetlikust armastusest. Pärast esinemist ei lasknud Siska Kaiat lavalt ära, palus tal silmad sulgeda ja ütles, et tulemas on üllatus. Lavale ilmus noormees, kes rahvale teatas: «Selle lauluga võitis Kaia Rootsi laeval minu südame ja ma tegin kõik, et tema südant võita. Alguses see muidugi libedalt ei läinud.» Siis aga pöördus noormees neiu poole ja lubas: «Enam iial ei pea sa oma pisaraid puudrisse peitma!» «Kibe!» hõikas seepeale juba asjade käiku aimama hakanud muusik Erich Krieger publiku hulgast. «Vara veel!» hõigati lavalt esialgu vastu. Kuid siis see sündiski – noormees palus kõigi pealtvaatajate silme all Kaia endale naiseks, ja neiu oli nõus! Naispublik oli heldimusest hullumas ning Siskagi ei saanud tükk aega erutusest üle. «Milline julgus!» imestas ta. «Mina poleks selle noormehe asemel küll julgenud nii suure publiku ees sellise asjaga hakkama saada.»
Järgmisena astus lavale Alen Veziko, nägus noormees heledas ülikonnas. «Esitan teile laulu, mis räägib mehe mõtetest hetkel, kui tema naine on uinunud ja mees oma eluga rahul,» rääkis Veziko. «Tunded annavad alati laengu millegi ilusa kordasaatmiseks. Laulu inspireeris mind kirjutama minu naine, kes praegu saalis istub. Teadku, et see laul on talle.»
«Vahel keset ööd ma mõtlen, et kallis, kas sa tead. Et kõik need öeldud mõtted ja kõik need kirjaread ei ole öeldud lihtsalt tuulde, et neid ei mäletakski aeg,» laulis Vezimo malbelt ja ilusal kõlaval häälel. Seejärel lõpetas ta salmi konkreetselt, justnagu kindlat lubadust andes: «Vaid need hoopis kõlaks suurelt taevalael.»
Kui salmide vahele kõlas veel ilus tšelloviis, tundus, et žürii oli juba oma valiku teinud. Ka rahva aplaus lauljale ei tahtnud lõppeda.
Esikoha tõid kogemused
Veziko võitu võis seletada tema suure kogemustepagasiga. «Minu muusikukarjäär käib juba kümnendat aastat,» ütles Veziko. «Mul on ka bänd nimega Arktika ja olen välja andnud kaks plaati.»
Konkursil osales Veziko tänu oma abilistele, kes konkursist teada said. «Kuigi minu laulust ei kostu kordagi sõna «armastus», on see siiski armastuslugu,» lausus ta ja lisas, et uued fännid võivad teda veelgi suurel laval näha ja kuulata: «Eriti suviti reisime kontserttuuridel 6000-7000 km kuus ühest Eesti otsast teise, lihtsalt reklaami tuleb jälgida.»
Interneti teel ja mobiilisõnumitega valis rahvas oma lemmikuks Marilyn Jurmani ja Karl Kanteri loo «Veel on aega». «See, et just rahvas mind armastab, on minu jaoks suur tunnustus ja meelitus, mille üle mul on hea meel,» ütles Jurman, kellel on vähemalt 20 laulu sahtlisse kirjutatud. «On hea, kui lõpuks saab lugusid ka laiemalt tutvustada. Olen oma laule enne ka kontsertidel esitanud, aga rohkem oma publiku, kes mind juba tunneb, mitte nii suure rahvahulga ees.»
Laval esines Jurman tantsutüdrukutega. Koos illustreerisid nad laulu kirevates retuusides tantsunumbriga, mis veidi kabareed meenutas.
Pärast kontserti käisid kõik peale võitjate õnnitlemas ka Siskat. «Praegu on pingelangus missugune,» ütles konkursi peaprodutsent. «Mul on hea meel, et kokkuvõttes kukkus nii tuur kui ka suurejooneline finaalkontsert hästi välja. Planeerisin neid asju lausa mitu korda ümber, ikka parima tulemuse nimel.»
Siska lubas, et järjekorras teine Tallinna lauluvõistlus ei jää viimaseks.
Kuidas jäite konkursi ja võistlejatega rahule?
Dirigent Aarne Saluveer
Rõõmustas, et oli palju noori, uusi tulijaid. Keegi peab ju uute talentide osas otsa lahti tegema. Me olime esikohtade suhtes üksmeelsed. Ka viis parimat eristusid selgelt ülejäänutest.
Järgmiseks korraks on mul soovitus: noored, kirjutage laule teemasse, rohkem ja pühendunumalt, preemiad on ju normaalsed.
Helilooja Olav Ehala
Välja oli kuulutatud armastuslaulude konkurss sõbrapäevaks. Eelvaliku tegemise ajal pidin mina küll tõdema, et paljud laulud sellele ei vastanud. Märkimisväärne osa oli kurvameelseid laule stiilis «sa läksid ära ja ma jäin üksi». Need langesid kohe välja, sest eeldasime optimistlikumat sõnumit, see tingimus oli ka konkursis sees. Tundub, et Eesti inimesed on ikka melanhoolsed ja kurvad isegi sellise rõõmsa teema juures.
Samas ei saa öelda, et kümne parima hulgas oli ainult inimesi rahva hulgast, nende seas leidus mitmeid tuttavaid muusikuid. Seda me eelvaliku ajal aga ei teadnud.
Eks paremad kohad olid natuke õnnemäng või loterii ka, ehk oleks teise žürii puhul teine tulemus tulnud.
Allikas: Pealinn.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar