26 veebruar, 2013

Tõnis Erilaiu plaadiarvustus stuudioalbumile "Öö kuulub meile" (30.06.12)


Alen «Öö kuulub meile» (EAU & Alen Veziko)

Ma ei taha üldse õel olla, kui kirjutan, et ühe superstaarisaatest pudenenu kohta on see täiesti kobe plaat. Igal juhul parem kui eelmine. Tont seda üldse teab, mis ühe pealtkolmekümnese ja mõnda aega juba lavalaudu kulutanud mehe sinna superstaaripürgijate sekka viis. Selle sammu otstarbekus jäägu küll tema enda otsustada. Me räägime siin ju värskest heliplaadist «Öö kuulub meile», eks ole.

Tunnistan, et olen ise pisut särtsakamate ja kiiremate palade austaja, mistõttu esmakuulamisel jäid kõrvu avalugu «Printsessike» ning «Hommikupoole ööd» ja «Keegi veel». Eks mõni ütleb siinkohal, et nood kõige lihtsamad - aga mida muud sa ajaviitemuusikast ikka otsid. Ei hakka ju ette kujutamagi, et Alen (Veziko) läheks selle plaadiga maailma vallutama. Pigem Eesti suviseid kontserdipaiku, mille tarvis ka heliplaadi väljaandmispäev maikuusse oli timmitud.

Siin on meil ka mitmes mõttes kodukootud (tarvitan seda sõna teadlikult jälle mitte õelas tähenduses) väljaanne - kõik lood esitaja enda kirjutatud ja kodustuudios salvestatud. Ehk siis kokkuvõttes: selline Harju plussmärgiga keskmine, ei vapusta, aga kuulata tasub küll. Eelis ongi vist selles, et kõlbab kõrva ka ilma videota. Ega muidu «Reporter» paari pala (näit. «Suvi kuum») siit ei kasuta.

Üks küsimus niisiis jääb: kui Alen just nimelt teatrivoorus välja langes, kuidas ta ikkagi laval pilke püüab? Eks suvel näe. 7. juulil läheb tuur lahti.

Hinne: 4

Allikas: Õhtuleht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar