"Kas ma olin pettunud? Muidugi olin pettunud! Ma ei läinud sinna päris selle mõttega, et mind kohe välja hääletatakse," ei salga 31aastane laulja Alen Veziko, et oli löödud kohtunike otsusest jätta ta teise teatrivooru ukse taha. Kuigi ta olevat aimanud ette, et teda võib saates tabada sama saatus, mis varem näiteks Rolf Roosalu, Marilin Kongot ja Anne Lohot.
 |
| Pilt: Külli Rummel |
Seni superstaarikonkurssi eiranud laulja otsus sel hooajal saates esimest korda osaleda oli spontaanne: "Ma ei tea, mul tekkis lihtsalt selline mõte ja ma tegin ära. Oli inimesi, kes ütlesid, et kuule, mine ikka. Aga see polnud väga ette plaanitud." Ent milleks aastatepikkuse muusikukogemuse pagasiga Alenile selline hüppelauavõistlus? Tunnistab ta ju isegi: "Enamik minu kuulajaid ja fänne ei saa üldse aru, milleks seda vaja oli. Nende jaoks on see veider."
Superstaarisaate Jõhvi eelvoorus selgitas ta Õhtulehe veebitoimetusele, et sooviks juurde võita tuntust: "Otsustasin, et kaua ma ikka Eestimaale seletan, kes ma olen. Kaua ma laulan kuskil nurga taga?" Tõepoolest, Alen on teinud koostööd näiteks Lenna Kuurmaa, Tanja Mihhailova, Heidy Tamme, Nele-Liis Vaiksoo, Lauri Liivi, Olav Ehala ja Jassi Zahharoviga, kuid nende nimed ütlevad üldsusele tunduvalt rohkem kui tema oma. "Võib-olla on asi selles, et see muusika, mida ma olen siiamaani teinud, ei ole mainstream?" arutleb nii solistina kui ka oma bändi Arktikaga lüürilist poppi ja rokki viljelev Alen.
"Kui ma saatesse läksin, siis küsisid ka produtsendid minu käest, miks ma seda teen. Mina ütlesin, et miks mitte. See inimene, kes seda saadet vaatab, ei ole minu muusikat mitte kunagi kuulnud. See on täiesti teine sihtgrupp. Mõtlesin, et võiks oma loomingut rohkematele inimestele tutvustada," jutustab ta.
Alen rõhutab, et mingeid majanduslikke kaalutlusi mängus polnud. "Räägime ühe asja selgeks: mina elan muusikaga väga hästi ära!" naerab ta. "Küsimus ei ole siinkohal üldse rahas, sest tööpuuduse üle ma küll kurta ei saa! Käin laval nii bändiga kui ka üksi – paindlik tuleb olla."
Laulis esimest korda žüriile
Kui ta oleks saates pääsenud edasi teise teatrivooru, stuudiovooru ja finaali, siis kas poleks olnud see mitte ebaõiglane verinoorte lihvimata teemantide suhtes, kel tulnuks temaga rinda pista? "Eks see ole fakt, et minul on kümme aastat kogemusi, ja mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal – töötad täiesti võõra rahvaga ja esined suurematel lavadel, kui Eestis üldse püsti pannakse. Selge see, et seal on vahe sees, ja et see ongi üks põhjusi, miks meiesugused maha võetakse," arvab Alen.
Tema meelest on see aga Eesti eripära, et konkurss on suunatud pigem väga noortele lauljahakatistele. "Mujal maailmas tulevadki sealt lõpuks välja päris lauljad, kes hakkavad müüma miljoneid plaate, aga meil on see kuidagi teistmoodi. Näiteks Skandinaavias on minu teada osalejate keskmine vanus 30 kandis," võrdleb ta.
Saatesse mineku kahetsemiseks ta põhjust ei näe, sest sai juurde uue kasuliku kogemuse. "Sa lähed ja laulad, aga sinu ees ei ole mitte vaataja, vaid žürii. Seda kogemust ei ole mul varem olnud. Noorena olen küll käinud alustavate punkbändide konkursil, aga see oli pigem nagu ülevaatus, et esinesid ikkagi publikule ja nurgas oli keegi, kes hiljem hinnangu andis," meenutab Alen, kelle sulest pärit laulud olid küll varem võistlustules olnud, ent ta ise nende esitajana mitte.
Nüüdseks on ta juba topelt karastunud, sest võttis osa ka Tallinna valentinipäeva laulukonkursist ja tuli ballaadiga "Ei ole öeldud lihtsalt tuulde" võitjaks.
Allikas: Õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar