26 veebruar, 2013

Alen Veziko: "Autoriplaat on mulle kui oma laps" (1.08.09)

SAI HOO SISSE: Septembris plaanib
 Alen taas stuudiosse kolida, et salvestada sooloplaat oma
senisest kontsertrepertuaarist.  (Mati Hiis)

Kes on see salapärane noormees, kes Lenna Kuurmaaga kahasse kontserte annab ja kelle võimsat häälematerjali kuluaarides kiidetakse? Alen Veziko pole tahtnud osaleda ei «Kahes taktis ette» ega superstaarikonkursil.

29aastane ja kaheksa aastat tõsisemalt muusikaga tegelnud Alen Veziko vormistas aastate jooksul kogunenud loomingu alles tänavu esikplaadile, mida peab oma suurimaks saavutuseks. «See on sada protsenti minu looming. See on töövõit. Seal on minu lood, minu tekstid, väga paljuski ka minu seaded ja olen selle ise lindistanud, nii et võin öelda, et see on minu laps.»

Palju lugusid jääb sahtlipõhja

Viimased kolm aastat on Alen elatunud vaid laulmisest. «Ma ei kujuta ette, et muudaksin tänasel päeval professiooni.» Meenutades esimest kokkupuudet muusikaga, pingutab Alen mälu: «Oi jah, see oli nii ammu. Läksin muusikakooli viieaastaselt. Kuna mu ema on teatris (Vanemuine –K. A.) laulja, oli meil kodus klaver, mida oma aruga mängisin, kui olin veel päris väike. Olen teatris kasvanud, ma olen teatri laps.» Ise on Alen kooriliikmena osalenud kahes Vanemuise lavastuses: ooperis «Carmen» ja muusikalis «Oliver Twist».

Tartu Tamme gümnaasiumi muusikaklassis käinud Alen mõistab mängida klaverit, saksofoni, fagotti ja kitarri. Praeguses bändis Arktika käsitseb solist klahvpille ja kitarri. «Kui ma kirjutan, siis klaveri taga. Sügava tähendusega pill on minu jaoks ikkagi klaver,» paljastab ta oma eelistuse.

Laululoojana proovis Alen kätt juba algkoolis. «Need polnud isegi lastelaulud, vaid väga algelised katsetused. Selle väärtus, mis sa kolmandas klassis kirja paned – kui sa just Mozart ei ole –, on tühine,» ei hinda ta esimesi lookesi kõrgelt.

Eeskujudest rääkides toob Alen välja rokilegendi Queen: «See bänd on mind väga palju mõjutanud. See kujundas mu armastuse mitmehäälse laulu vastu.» Seda kasutab ta tihti ka oma lugudes. «Mulle meeldib ise kõik hääled sisse laulda. See valmistab stuudios naudingut.»

Alen teeb oma lauludele nii sõnad kui ka viisi, seda kusjuures üheaegselt. «Kirjutan terve loo korraga. Olen tähele pannud, et kui lugu pooleli jääb, siis ei lõpeta ma seda tõenäoliselt kunagi, välja arvatud mõnel üksikul korral, kui vanu asju üle kuulan ja need mulle tõesti meeldivad. Siis tuleb jõuga lõpuni suruda.» Ta usub, et selliseid lugusid on kindlasti kümneid, kui mitte rohkem.

«Ma ei ole kunagi väga palju konkurssidel käinud. Ma isegi ei tea, miks,» on Alen jätnud vahele noortele muusikutele heaks hüppelauaks olevad võistlused «Kaks takti ette» ja «Eesti otsib superstaari». 2001. ja 2002. aastal võitis ta aga noorte muusikafestivali «WintFest» laulu kategooria. «Osalesin, kuna tundsin inimesi, kes seda korraldasid. Kindlasti andis see tol hetkel enesekindlust,» ei kahetse ta kogetut.

Enam soolo- kui bändiesinemisi

Kui 2006. aastal nõukogudeaegne menubänd Repriis ansambli endise juhtfiguuri Viljo Tamme juubeli puhul taasloodi, sai 11-liikmelise kollektiivi eeslauljaks just Alen. Enam bänd ei tegutse: «Seda sai tehtud projekti korras.» Mullu kevadel lõi laulja koos klahvkamängija Priit Sootla, kitarristi Karel Kasaki, ja trummari Andres Miku, bassisti Kristo Matsoni ja löökpillimängija Kristjan Matsoniga bändi Arktika, kellega üllitatigi veebruaris album «Klaasist maja». Siiski esineb Alen rohkem sooloartistina, sest bändimaterjali live’ide järele on väiksem nõudlus kui tema senise kontserdikava järele.

Kutsus Lenna endaga tuurile

Juulis tuuritas Alen Lenna Kuurmaaga mööda Eesti mõisaid, esitades laule siinsest filmiklassikast. Koostöö sai alguse uitmõtte ajel. Pärast edukat akustilist emadepäevatuuri otsustas Alen, et suvel tuleb kontsertidega jätkata. «Alati on huvitavam, kui on mitu solisti. Kuna Lenna on minu jaoks väga sümpaatne laulja, tuli mõte, et helistaks ja küsiks, on ta vaba ja huvitatud,» selgitab Alen, kes ei tundnud Lennat üldse. «Kahe päeva pärast saime kokku, kolme päeva pärast oli juba kindel, et tuleb tuur.» Filmimuusikast oli küll raske duette leida, aga just need on Aleni meelest kontsertide pärl. «Kohandasime mõned lood duettideks.»

Allikas: Õhtuleht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar