"Kui ma silmad lahti tegin, sain aru, et asi on halb – minu küljes oli liiga palju voolikuid," meenutab muusik Kristjan Matson kahe ja poole aasta tagust ärkamist haiglavoodis. Pärast paraplaaniga allakukkumist pidi ta jätma oma töö metsasarvemängijana Vanemuise teatri sümfooniaorkestris, kuid trummarina tegutseb endiselt.
Pärast haiglavoodis ärkamist hakkas juhtunust arstide ja sõprade suu kaudu Kristjani teadvusesse jõudma eri infokilde. Mehe viimane mälupilt jääb traumapunkti, kus tal kääridega kahelt poolt rõivaid seljast lõigati.
Enne seda oli tavaline suveõhtu Leigol, kus ühes sõpradega kala püüti ja saunaõhtut plaaniti. "Et õues oli hea lennuilm, tekkis mõte ka paraplaaniga lendamist proovida. Puri olemas ja traksid ka, vaja oli mehi, kes aitaksid lendajat tõmmata," meenutab 28aastane kahe lapse isa Kristjan paari aasta tagust õhtut.
 |
| MEENUTAB ÕPPETUNDI: «Minule on nüüd selge: elu tuleb elada nii, et saaks tegelda asjadega, mida tahad teha,» kinnitab Kristjan Matson (vasakul). Tema kuue kuune tütar oli õnnetuse hetkel alles sündimata. Alen Veziko oli aga sõbra kõrval nii õnnetusehetkel kui ka praegu. (Aldo Luud) |
Kriisikäitumisel on piirid
Telefonikõne bändikaaslasest sõbrale Alen Vezikole (29) täitis oma eesmärgi ja temagi saabus Leigole mõttega elus esimest korda paraplaaniga lendamist proovida.
"Jõudsin kuus-seitse katset teha, siis tuli ootamatu tuulekeeris ja ma alla kukkusin," meenutab Kristjan.
Ülejäänut meenutab Alen – hinnanguliselt umbes kaheksa meetri ehk neljakorruselise maja kõrguselt alla kukkunud Kristjan teab vahepealset vaid sõpradelt kuuldu järgi.
"Mina olin kõige kaugemal. Röökisin varem kohale jõudnud sõpradele, et nad teda ei liigutaks," kõneleb Alen. Kohalejõudnuna ei saanud ta esmalt aru, kas sõber on elus. Kui pulss käes, tegi Alen enda sõnul elu rekordi 100 meetri läbimises – umbes nii kaugel mäe otsas oli auto ja selles telefon.
"Olen ka varem ja hiljem päästeteenistusse helistanud ja tean, et seal hakatakse justkui ajaviitmiseks igasuguseid kummalisi asju küsima. Nüüd küsiti vaid, kas see juhtus Lutikel," kiidab Alen 12 minutiga kohale jõudnud Otepää kiirabi operatiivsust.
Kiirabi kohalejõudmiseni suutis Alen kaine meele säilitada ja hinge vaakuvat sõpra toetada täpselt nii palju kui tarvis. Näiteks kui maas lamav Kristjan šoki tõttu värisema ja vappuma hakkas, hoidis ta teda kinni – et sõber end rohkem ei vigastaks.
"Aga nagu kiirabi tuli, lasin ma samuti jalga," nendib Alen, et inimese kriisikäitumisel on ka piirid.
Haiglas tegi trenni telekapuldiga
Operatsioonilauale jõudnud Kristjani kallal askeldasid arstid kuus tundi. Selle ajaga saadi poiste sõnul suuremad asjad kokku lapitud. Hulgitraumasid saanud Kristjanit hoiti aga kümme päeva sundkoomas, arstid konstrueerisid teda tükk haaval tervikuks tasapisi hiljemgi.
Pärast kümnepäevasest unest ärkamist ei julgenud Kristjan tükk aega magama jääda. "Kartsin, et uinun uuesti nii pikaks ajaks. Pealegi tekitasid hingamisaparaadi voolikud kurgus okserefleksi kohe, kui suikusin," meenutab ta. Kuidagi suutis Kristjan tema magamatuse pärast muretsevale õele selgeks teha, et kuna ta rääkida ei saa, peab oma mure kirja panema. "Õde vaatas mind imeliku näoga – millega ma küll kirjutada plaanin, kui endal on mõlemad käed katki," muheleb Kristjan nüüd. Sest kohti, mis kukkumise tõttu katki olid, oli terveksjäänuist ilmselt rohkem.
Praegu muheleb ta, et tema keha hoiab koos nii palju metalli, et lennujaama minnes peaks arstilt tempel kaasas olema. "Aga ega ükski traat või polt mind küll kuidagi ei häiri," kinnitab ta.
Küll pidi Vanemuise teatri sümfooniaorkestris metsasarve mänginud Kristjan õnnetuse tõttu sellest tööst loobuma. "Mul olid mõlemad lõualuud katki ning üks on nüüd veidi tagapool. See mõjutab huulte asendit ja nii korralikult puhkpilli mängida ei saa," selgitab Kristjan.
Õnnetuses said kannatada ka käed. Esialgu oli kahtluse all ka jätkamine trummarina (just selle järgi teatakse Kristjanit näiteks ansamblist Nukker Kukeke).
Alen meenutab muiates, kuidas haiglas õde imestas, miks Kristjan juba kolmandal päeval pärast ärkamist telekapulti käes üles-alla liigutab. "Minu jaoks polnud küsimust – tegu on ju trummariga, ta treenis oma kätt," lausub Alen.
Tänu usinale harjutamisele oli Kristjan laval tagasi juba kahe aasta eest detsembris ehk pool aastat pärast õnnetust.
Lendama pidanuks Alen
"Juhtunu pani meid kõiki eluväärtusi ümber hindama. Kümme esimest päeva olime koos," meenutab Alen toda aega. Temal oli mõtteainet eriti palju, sest tegelikult olnuks olnud tema kord lennata. Lendama läks aga kleenuke Kristjan, sest traksid olid tema mõõtu.
"Mina oleksin surnud – lihtne füüsika," nendib Alen.
Aastate eest Elleri muusikakoolis kohtunud ja mitu ühist muusikaprojekti teinud sõbrad tunnistavad, et õnnetus muutis neid lähedasemaks ja näitas, kui olulised on sõbrad. Nii õnnetuse ajal lähedasi (näiteks Kristjani kolmandat kuud lapseootel naist Annikat) toetades kui ka hiljem sõbra ratastooli esimeselt neljandale korrusele ja sealt siis jälle tagasi alla tassides.
Kristjan on rahul, et muusika jäi tema ellu ka pärast õnnetust. Kuigi mõni senine tegevus on ära langenud, on juurde tulnud ka uusi – näiteks meelelahutusturundus oma ettevõttes Lambert Productions OÜ.
"Minule on nüüd selge: elu tuleb elada nii, et saaks tegeleda asjadega, mida tahad teha. Kohustuslikke asju tuleb ka teha, kuid täpselt nii vähe, et ülejäänud aeg kuluks meelepärasele," kirjeldab Kristjan oma õppetundi.
Ja toob näiteks paljud pereisad, kes päevast päeva räägivad, kuidas nad kohe kalale lähevad. "Aga siis on äkki 20 aastat möödas ja kalale pole need mehed ikka jõudnud," muigab Kristjan.
Tema meelepärast edasi ei lükka. Kuid lendamise asemel keskendub ta nüüd mõnda aega maisele ja vee peal toimuvale.
Allikas: Õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar