Anu Kuura: Maltiste pärast ma sinna läksin, aga... ära tulin hoopis kellegi teise peale mõeldes!

Kes see ikka tahaks sõnu tuulde loopida... Alen Vezikol on korda läinud kirjutada oma muusika ja laulusõnad mitte taevalaotusse kuis ta oma laulusõnades kirjeldab, vaid ta on hakkama saanud sellega, et ta kirjutab südamest südamesse.

Mäletan ammuseid aastaid, kui ma ei kujutanud oma elu ilma muusika ja kontserditel käimisteta ettegi. Muusika saatis mind rõõmus ja mures, armastuses ja vihas – iga meeleolu ja ilma jaoks leidus midagi sobilikku. Muusika mängis mul kodus ja muusikat võtsin kaasa ka jalutuskäikudele, kui soovisin oma mõtteid selgeks mõelda, pingetest vabaneda... Ma ei kujutanud ette oma elu ilma muusikata.
Ühel hetkel sain aga aru, et mul pole aimugi, mis toimub kodumaisel muusikamaastikul, sest juba aastaid polnud mu kõrvad tabanud midagi või kedagi neile meelepärast.

2010. aasta kevadel tundsin, et ma pean oma hingele midagi head pakkuma ja kui Vanemuises oli emadepäeva kontsert, kus esinejate hulgas Maltised, kes mulle juba varasemast meeldinud, otsustasin minna. Olgu nende teiste esinejatega nagu on, aga vähemalt ühtedes võin kindel olla!

Maltiste pärast ma sinna läksin, aga... ära tulin hoopis kellegi teise peale mõeldes ja omades soovi kiiremas korras endale tema plaat soetada. Keegi Alen Veziko oli esinejate hulgas. Ma ei teadnud temast kõigevähematki, ta oli minu jaoks kui maa alt välja karanud.... Aga seal ta ju oli. „Vanemuise“ kontserdisaali laval ja laulis nii, et tema hääl kõlas üle terve saali ja tõi hinge ärevuse. Ma ei osanudki endale seletada, mis see tema hääles oli, mis mu südames ja hinges vastu helisema hakkas, aga ma olin läbinisti liigutatud tema lugudest ja häälest ja sellest, kui jõuliselt see kõlas üle terve suure saali. Neid hääli pole just palju, mis suudaksid terve suure saali täita – aga selle hääle jõud ja kõla oli selline, et ma ei kujutanudki ette seda kusagil väiksemas kohas kõlamas. Nii ma siis kappasingi selle hääle lummuses olles plaati ostma. Kui plaat käes, siis sai see vist läbi aja ühe kõige hullema koormuse osaliseks, sest esimesel kuul sai seda kuulatud nii, et ime, et ta auklikuks ei kulunud :P

Loogilise jätkuna hakkasin Aleni „jälitama“:  käisin teda kuulamas mitmetel erinevatel esinemistel nii „Vanemuise“ kohvikus, Vilde pubis, Püssirohukeldris ja ka mujal. Mind hämmastas tema kohanemisvõime: iga paiga jaoks oli tal erinev kava, erinev esinemisstiil. Need sobitusid! Mul polnud niiöelda lahkarvamusi – see, mis ta pakkus, oli sellisel kujul, kui mulle meeldis. Ma ei tahtnud midagi muud või kuidagi teisiti – mulle sobis see.

2013 aasta hakul jõudis minu kõrvu kuuldus, et Alen teeb uut plaati. Akustilist.
Sügasin kukalt ja mõtlesin, et ei tea, mida see küll veel endast peaks kujutama? Rikub oma ilusad laulud mingi jama seadega ära? Muudab nende kõla nii, et ma ei tunnegi neid enam ära? Mida ta oma lugudega küll teeb, et akustiline.. mismoodi..?

Mul oli päästev õlekõrs – Aleni plaati tutvustav kontsertturnee, mille üks kontserditest Tartus Athena keskuses. Läksin kohale, oskamata arvata, mis mind ees ootab. Lootsin, et siiski meeldiv kontserdielamus nagu Alen reeglina pakub :)

Kontserdisaal oli rahvast puupüsti täis, silmasin vaid paari vaba kohta.
Jäin huviga jälgima, mis nüüd juhtuma hakkab.

Kõige esimese asjana – kui piltlikult väljenduda – hakkasid mul kõrvad peas liikuma. Ma ei saanud mõnda aega aru, mis lahti on. Muusika kõlaga oli midagi lahti. Ja siis ma sain aru. Kuna ma pole ise muusikainimene, ei oska mina neid õigeid termineid kasutada, andke mulle andeks... aga – domineeriv pill kõlas selgelt üle teiste ja taustapillid olid tõesti taustaks, mitte ei moodustanud kõik läbisegi ühtset kokteili. Nii oli see loost loosse. Domineeriv pill vahetus loo jooksul – ja vastavalt sellele läks „tähelepanu“ ühelt pillilt teisele üle, see kõlas selgelt üle teiste. See kõla oli nii imeliselt puhas ja selge, et pani sipelgad mööda selga jooksma suurest naudingust.

Kui ma olin ärganud oma mõtisklustest muusika kõlamise üle, sain aru, et ma pole veel üldse endale aru andnud, mida ma arvan nende lugude seadetest. Kuidas need lood sellisel kujul, selliste pillidega mängitult kõlavad, meeldivad? Sellise tavapärasest suurema ansambli poolt saadetuna?

Parim, kui kunagi varem! Mul oli tõsiselt kurb meel, et see kontsert polnud „Vanemuise“ saalis. Ma nii oleks tahtnud seda kuulda suures saalis, kus see oleks saanud kõlada täie võimuga. Athenas oli küll armas ja hubane, aga Aleni jaoks minu meelest liiga pisike saal, liiga väike koht. Tema ja ta muusika jaoks, vähemalt antud lugude antud versioonis esitamiseks, sobiks suur saal rohkem – vähemalt mul tekkis selline tunne.
Osad lood kõlasid hoopis teistmoodi, kui seni harjunud kuulma olin, kuid pidin üllatusega tõdema, et sellises seades polnud nad minu meelest halvemaks muutunud, vaid ikka head, kui mitte veel paremad kui seni. Ma teadsin, et Alen ja tema muusika mulle meeldivad... Aga no midagi sellist ei osanud ma oodata! Ma nägin kurja vaeva, et mitte sealsamas saalis vesistama hakata, sest see kõik oli lihtsalt nii ilus, nii hea, nii meelepärane, nii.... ma ei leidnuki enam sõnu, et oma vasikavaimustust sõnadesse panna.
Kontserdi lõpulooks lavale tulnud tšellist Pärt andis kontserdile viimase vürtsi, nii et rahvas hirnus naerda, silmad vees...

Ma läksin kontserdile. Plaati tutvustavale kontserdile. Aga ma sain muusikaelamusele lisaks veel nutta ja naerda ja mõlemat ikka ainult positiivsetel põhjustel. Sellist elamust pole mu senises elus veel olnud!
Aitähh, Alen!

Aitähh kõigile, kes olid laval ja neile, kes selle kontserdi võimalikuks tegid!


Ikka sinu fänn